Over the production process we have been thinking a lot about our relationships to food and cooking. I also came across a book “Kitchen” (by Banana Yoshimoto) which is a fine encounter of a relationship one of a kind.
Here’s a review.
It has also been adapted to a film.
And some extracts in Estonian:
Vahel, kui ma olen üdini väsinud, mõtlen hardunult, et kui kunagi tuleb minu surmatund, tahaksin oma viimase hingetõmbe teha köögis. Ükskõik, kas see on külm ja inimestest maha jäetud paik või on seal soe ja keegi on mu juures, tahaksin kartmatult surmale näkku vaadata, nagu peab. Oleks hea, kui see juhtuks köögis.
***
Siis, oma pakkide vahele surutud, pimeduse vahel kühmus, ulgusin ma veel nutta. Nii nutsin ma oma elus esimest korda. /.../ Tundus, et ma tahtsin lihtsalt kõige peale nutta mitte et ma oleks millegi konkreetse pärast kurvastanud. Järsku panin ma tähele, kuidas minu pea kohalt paistvast heledast aknast tuli valget auru, mis näis pimeduses hõljuvat. Teritasin kõrvu ja seest kostis töötegemise lärmakaid hääli, pottide kolinat ja lauanõude klirinat. - See oli köök. Naersin peast kinni hoides selle üle, kuidas ma heast peast süngeks ja siis jälle rõõmsaks muutusin. Siis tõusin püsti, kloppisin selliku puhtaks ja asutasin end Tanabede poole minema, kuhu mul täna veel oli plaanis tagasi minna.
***
Jah, aga too taevalik suvi, tolles köögis. Ei hirmutanud mind põletus- ega lõikehaavad, ei morjendanud mind magamata ööd. Iga päev tundsin erutust rõõmust, et homne päev toob kaasa uued väljakutsed. Rohkem kui päheõpitud töövõtteid, läks mu porgandikoogi sisse pudemeid mu hingest. Poes leitud puna-punast tomatit armastasin elu eest.
(„Köök“ Banana Yoshimoto. Tõlk. Kati Lindström)
No comments:
Post a Comment